Eesti 6. päev Ruhnu - Tartu

Täna on viimane päev meie selleaastase Eestis kulgeva motoreisi esimesest osast. Teine osa tuleb kuskil augustis marsruudil Narva - Haapsalu - Vormsi - Hiiumaa.

Eestis on hea reisida, sest vahemaad on väiksed, kodu pole kaugel ja kuskil maanurgas ikka keegi oma ees on, keda vaatama minna ja kes võibolla ka juhuslikult öömaja pakub. Eestis reisimise miinuseks on järsud ilmamuutused. Terve nädala saime ilusti päiksega reisitud ja enne kojujõudmist saime ikkagi märjaks. Nii on mitmel korral juhtunud ka väljaspool Eestit toimunud reisidega, et oled kaks nädalat kodust ära ja siis Valgast kuni Tartuni kallab nagu oavarrest. Juba Lihula kandis hakkasid pea kohale sünged pilved tekkima. Vaatasime, et lipsame pilve alt kuivalt läbi. Nii lipsasime kuni Kõpuni, kus teeremondi tõttu oli liiklus suunatud ümber kruusateele ja seal me saime ikka sahmaka ära. Saime kohe ülepeakaela poriseks ja märjaks. Vihma saime vahelduvalt kuni koduni välja. Lõpuks hakkas nii külm, et külmavärinad ja külmast tekkinud kramp oli nii suur, et ei tahtnud enam ringristmikul seismagi jääda. Mine tea kas saab jala maha ja kas käsi tuleb lenksu küljest enam lahti. Jõudsime siiski kehva ilma trotsides kenasti ja õnnelikult koju. Auto kraadiklaas oli vahepeal näidanud ainult 9 kraadi sooja. See selgitab külma. Eelmisel aastal kui Sloveenia poole liikuma hakkasime, oli väljas 13 kraadi sooja ja külmetasime kuni Kaunaseni välja. Õnneks oli tänane transiit Roomassaarest kuni koduni ainult 339 km. Peale kojujõudmist kiirelt sooja duši alla. Käed olid nii külmad, et normaalne kehasoe vesi tundus kätele tulikuum.

Kuidas meie päev siis üldse algas? Ärkasime pool kuus st siis 05:30. Väike pilguheit aknast välja ja tundub, et kõige hullem ilm ei ole. Päike paistab ja veidi tuult on näha puulatvades. Ehk ikka läheb täna praam välja. Kapten tahtvat ka koju Kuressaarde saada, siis on tal ka motivatsioon minna. Läksime kella 6 sööma. Meile oli kenasti juba laud kaetud ja hetke pärast oli ka aurav puder kõige hea parema sees laual. Kui Rivo maksma läks, siis oli perenaine pahane olnud, et me kõiki toidukordi tema juures ei söönud. Aga on ju teisigi (nt Bulgers ja Yljes), kes süüa pakuvad ja hoopis rõõmsama tujuga inimesi vastu võtavad. Eks Ruhnul on nii, et kui kord juba kohal oled, siis mandriinimesed ise midagi mõelda ega öelda ei saa, kõik tuleb teha nii nagu meri (või kuri perenaine) ütlevad. Ruhnul kehtib see tõepoolest, et meri ütleb mida sa süüa saad, ei ole nii et valid mida tahad. Kui vanasti ütles meri, mis kala süüa saad, siis nüüdisajal saad seda, mida praamiga toodud kraamist võimalik teha on. Meri annab ja meri võtab. Meri määrab ka selle kas saad koju või jääd saarele ja nii on. Elu käib hoopis teises rütmis. Kuri perenaine viis meid oma bussiga sadamasse, buss oli inimestest pungil.

Näod on tuules ja päikesest juba pakkunud nagu rannarahval ennemuiste!

Sadamas selgus, et praam väljub ja pole ilmal midagi häda. Ainult veidi tuuline. Veidi peale seitset praam väljuski. Nüüd vaatasime Ruhnule tagasi ja oskasime laevaaknast kohanimesid nimetada ja nägime ka tuletorni. Vasakul see punane maja ongi restoran Yljes.

Nii kui laev Ruhnu tagant Kura kurku pääses, hakkas laine laeva loopima küll üles ja alla või küljelt küljele ja vahepeal seda kõike korraga. Kui tulles me kedagi istmetaskusse pandud kotte kasutamas ei näinud, siis nüüd nägime juba mitmeid inimesi oma iiveldust kotti tühjendamas. Üks hea inimene oli meile andnud ettenägelikult ingveritablette. Meil kellelgi iiveldust ei tekkinud.

Sel korral käisime ära kolmel saarel - Saaremaal (suuruselt 1. kohal), Muhus (3.) ja Ruhnus (9.) Roomassaarde jõudma hakates, nägime aknast Abruka saart. Tahaks järgmisel korral Abrukal (11.) ja Vilsandil (10.) ka ära käia. Sadamasse sisse sõites tuli meile vastu Abrukale viiv laevuke Arbo. Täitsa tehtav, küll mitte mootorratastega. Karujänes muidugi käis ükskord mootorrattaga Vilsandil ära, sõitis läbi mere!

Veidi peale 9 saime oma rataste juurde, pakkisime kiirelt riidesse ja võtsime suuna Kuivastu poole. 10:09 ostsime piletid 10:15 väljuvale praamile. Raivo sai kassast otse praamile sõita. Meie ees oli kaks Saksamaa numbrimärgiga ratast. Tegime juttu ja küsisime kas nad on kodu poole teel? Ütlesid, et veel mitte, enne vaja sõpradega Mariampoles kokku saada, et täna õhtuks lähevad Riiga. Saaremaal olid kolm päeva ja sõitsid selle ajaga 2000 km maha. Vot see on põhjalik külastus! Soovisime neile turvalist reisi. Rivo sai ka viimase autona peale ja olime kenasti ühe praami peal. Lihulas tulid tumedad pilved ja sealt edasi te juba teate.

Sõitsime kuue päevaga mootorratastel läbi 982 km. Selleks kulus kolm paagitäit kütust. See tähendab, et rattad võtavad veidi rohkem kui 4 L/100 km kohta. No on ikka ökonoomilised rattad küll! Reisieelarvet ei oska veel öelda, see on raamatupidaja laiskuse tõttu kokku löömata.

Kõige rohkem meeldisid reisikaaslastele ning mulle Hariulaiul ja Sõrves veedetud päevad.
Nii mõnus on reisida, aga nüüd on seda enam, mõnus kodus olla!

Eesti 5. päev Ruhnu

Ööbisime saare keskel asuvas Liise puhketalus. Meile anti tuba ühes mitmest talu juure kuuluvas aidas, mille kõrvaltoas on osa meie reisiseltskonnast ning ülemine korrus on meie jaoks võõra perekonna päralt. Pole päris see, milles perenaisega algselt kokku leppisime, aga kuskil peab ju ulualuse leidma.

Ärgates tundus läbi une, et vihma sajab. Väike pilk õue seda ei kinnitanud. Tagasi toas jäin kuulama, et räästast tilkuva vihma hääl tuleb hoopis seina seest. Tundub, et mingid üraskid närivad seda seina, mis meile tuule eest öösel kaitset pakkus. Kui hoolikalt vaadata, siis paistab palkseina vahelt ka veidi valgust ning nurgas kasvab viinaväät. Selline looduslik värk siin.

Kui me hommikusöögile suundusime, sadas juba päriselt vihma. Mitte palju, aga piisavalt, et mitte kohe saart uudistama minna. Kella 13 paiku jäi vihm järgi ja saime seda 12 ruutkilomeetrist saart ka uudistama minna. Võtsime selleks jalgrattad.

Ruhnu saarel on kaks kirikut. Nad ei asu eri saare osades, vaid kenasti saare keskel ühel künkal kõrvuti kaks meetrit vahet. Ühte kutsutakse Ruhnu puukirikuks ja teist Ruhnu uueks kirikuks. Ruhnu puukirik ehk Ruhnu Püha Magdaleena kirik on teadaolevalt Eestis vanim säilinud puithoone, mille ehitus algas 22. novembril 1643. Seega on see kirik praeguseks 376 aasta vanune. Stockholmi ajaloomuuseumis asub Ruhnu puukiriku kuuest klaasimaalist koosnev kogu, mis on Eesti kunstiajaloo vanim kollektsioon. Need sattusid Stockholmi kui ruhnlased 1944. aastal Rootsi põgenesid. Puukiriku kõrval asub 1912. aastal püstitatud Ruhnu uus kirik. Selle müürid on laotud kohapeal väljatahutud maakividest ning torn ehitatud puidust. Kiriku koridoris seisab Nikolause-kell, mis on üks Eesti vanimatest tornikelladest. Selles kirikus kasutatakse jumalateenistuse valgustamiseks ainult küünlaid. Aastal 2000 parandas 60 elanikuga väiksesaare kogudus omal jõul viltu vajunud torniristi ja hülgeküttide poolt auklikuks tulistatud tornimuna.

Ruhnu saar kuulub Saare maakonda ja moodustab väiksemate laidudega iseseisva Ruhnu valla. Rootsi keeles kutsutakse Ruhnut Runöks. Sama nime kannab ka meid siia toonud laev. Ruhnu saar on 5,5 km pikk ja 3,5 km lai. Rannajoon on 24 km pikkune. Lähim kohti mandrile on 37 km kaugusel asuv Kolka neem Kuramaal Lätis. Kihnu on siit 54 km kaugusel.

Esimesed asustusjäljed Ruhnul pärinevad aastast 5200 eKr. Siis peatusid saarel hooajaliselt hülgekütid. Kirjalikult on esmakordselt mainitud Ruhnut 1341. aastal. Kõige rohkem inimesi elas saarel 1842. aastal, mil siin loendati kokku 389 elanikku. Peamiselt olid need rannarootslased. 17. jaanuaril 1919 otsustas Eesti Ajutine Valitsus, et Ruhno saar kuulub Eesti Vabariigi alla. 1922. aastal elas saarel 252 rootslast, kaks sakslast ja 10 eestlast. Veel 1930. aastal oli Ruhnu nii isoleertud saar, et elanikud olid sajandite vältel abiellunud lähisugulastega. 1944. aastal põgenes enamik inimesi nõukogude võimu eest Rootsi, kohapeale jäi ainult kaks peret. Uued asukad tulid peamiselt Kihnust ja Saaremaalt. Ruhnul tegutseb ka praegu põhikool, mille õppetöö käis aastani 1944 Rootsi ja Ruhnu keeles.

Saare kõrgeimal kohal sirgub 1877. aastal ehitatud ainulaadse arhitektuuriga metallist tuletorn, mis on kokku pandud Prantsusmaal valmistatud detailidest. Ühe teooria järgi võiski torni loojaks olla Gustave Eiffel ise.

Tuletorni juures mere äärde sõites jõuab Limosse, kus on suured liivaluited.

Kuunsi rand on Ruhnu saare põhjatipus olev rand, mis lõppeb Kunsuddeni ehk Kuunsi ninaga.

Kivine maasäär jagab Ruhnu ranniku idapoolseks liivaseks ja metsaseks Kõrg-Ruhnuks ja läänepoolseks laugeks ja tasandikuliseks Madal-Ruhnuks koos põllu-, karjamaade ja niitudega.

Kui Runö jõudis eile veidi enne kella 19 Ruhnu Ringsu sadamasse, siis pidi ta täna kell 14 sõitma edasi Pärnusse, et sealt nii tagasi jõuda, et me saaksime homme kell 7 uuesti tagasi Roomassaarde. Laev pole aga siiani sadamast väljunud ja ähvardas veel suurema tormi tulekuga. Kohalikud teada rääkida, et ükskord ei saanud kaks nädalat saarelt mandrile. Pole kindel, et homme siit üldse minema saame, kuid ilmaennustus lubab siiski tormi vaibumist.

Eesti 4. päev Mändjala - Ruhnu

Tunnen läbi une kuidas kell käe peal väriseb. See äratab mind veidi üles. Vaatan telefoni ja ongi osutunud tõeks, et äratuskell ajabki juba meid üles. Saime eile õhtul kella 2 ajal magama, sest juttu jätkus Karujänesega kauaks. Tunne on siiski reibas ja ajan ennast püsti. Selle peale ajas ka Raivo ennast püsti. Üsna pea oli kuulda ka meie "kõrvakorterist" hommikusi asjatoimetusi. Läbi seina kostis reibas "Tere hommikust!"

Nägu ja hambad pestud, liikusime hommikusöögile kämpingukompleksi juurde kuuluvasse restorani "Käbi". Hommikusöök buffeelauas oli rahuldav ja kõhu sai täis. Kämpingu juurde tagasi jõudes lõikasime Karujänese poolt õhtul meie trepile jäetud arbuusi lahti. Sellise "koogi" ja sünnipäevalauluga saime kostitada peagi meie kämpingu juurde jõudnud Rivot, kellel on täna sünnipäev. Õnnesoovid soovitud, liikus Rivo pere juba Kuressaarde. Meie jäime veel ennast kokku pakkima ja riidesse panema. Karujänes mõtles kas tuleb ka meiega Ruhnu või mitte. Kui saaks tsikliga üle, siis võiks tulla. Väike kõne kaptenile annab selguse, et kui küljerambi pealt peale suudame sõita, siis saab praamile küll. Pakime asjad selliselt, et juhuks kui ei saa, siis saame jalgsi üle minna, sest need piletid on meil olemas.

Jõudsime kella 12 Kuressaarde. Sel ajal kui meie linna peal aega praami ajaks parajaks teeme, läks Karujänes vaatama oma kadunud ja elavaid sugulasi.

Vaatasime turul ringi ja nägime kalapoe ees näljaseid kliente. Poest väljus üks teine klient, kes ütles, et "Ma ei julge poest enam kalaga väljagi tulla!" (lugeda saare murrakus).

Kesklinnas pritsib maa seest purskkaev, mis oli eriti mõnus kosutus neljajaglsetele veelembestele labradoridele.

Kuressaares olles ei saa külastamata jätta Saaremaa Muuseumi alla kuuluvat Kuressaare lossi. Saaremaa Muuseum on Eesti vanimaid (asutatud 1865. aastal) ja suurimaid muuseume. Igal aastal külastab seda 70-80 tuhat külastajat. Esimene kirjalik teade Kuressaare piiskoplinnuse olemasolust pärineb 1381. aastast. 1228. aastal moodustatud Saare-Lääne piiskopkonna piiskopid eelistasid Kuressaare lossi oma alalise residentsina ja jäi selleks kuni 1558. aastal alganud Liivi sõja alguseni. Siis läks see taanlaste kätte ja 1645. aastal roostlastele. 20. sajandi algul restaureeriti linnus Saaremaa rüütelkkonna residentsiks. 1920. aastal võttis maakonnavalitsus linnuse üle.

Lõunasöögiks läksime sööma Kuressaare jahisadamas asuvasse Restoran Hafen. Säinahäkis, haugikotletid ja lõhepasta olid imemaitsvad. Teenindus ka hea.

Liikusime vaikselt linna poole kui Karujänes jõudis ka tagasi linna. Käisin läbi oma Kuressaare lemmikpoest Pallopson koos kaasaantud tellimustega ja läksin teisele järgi Rae toidukaupadesse. Seal kohtusin uuesti kahe Orissaare inimesega. Ostud tehtud, pakkisime ennast kokku, käisime tankimas ja liikusime Roomassaare sadamasse.

Sadamas selgus, et 2012. aastal valminud 60 reisijat mahutav katamaraani Runö küljeramp on üsna kitsas ja isegi kui me mootorrattad peale saaksime, siis puudub meil saarele pääsemiseks vallavanema luba. Ruhnu muu sõiduki kui jalgrattaga ei ole lubatud minna v.a Ruhnu elanikel. Väga mõistlik viis kaitsta saart. Pealegi pole kindel, kas tagasi tulles peale saaksime, aga meil on kindlasti vaja neljapäeval kodus olla. Otsustasime minna siiski jalgsi üle. Jätsime Karujänesega hüvasti.

Väljasõidu aeg viibis, sest ooodati üht järelkäru laevale. Seetõttu startisime esialgsest väljumisajast 15 minutit hiljem. Nii kui laev Kura kurku jõudis, tervitasid meid suured lained. Kui algul suutsime suurest loksumisest tekkivat õõnsat tunnet alla suruda, siis varsti tänasime jumalat, et piparmündiõli kapslid kaasa said.

Kaks tundi hiljem tervitas meid Ringsu sadam Ruhnus. Runö oli ka jõudnud tänaseks oma kodusadamasse, kust ta homme Pärnu poole liigub ja ülehomme Pärnust tulles meid jälle peale võtab, et Roomassaarde viia. Sadamas on restoran Hüljes, mis avati veidi peale meid, sest restoranipidajad olid meiega sama laeva peal. Kuigi sööki oli vaja oodata, oli teenindus hea, joogivalik hea ja söögid imemaitsvad.

Veidi üle 3 km kõndimist ja olimegi Liisu talus. Veidi oli segadust sellega, et kui palju meid on ja kui vanad on lapsed. Üks lisavoodi ja võõrad meiega samas majas, aga öömaja on meil olemas. Kiikasime Raivoga kiirelt ka meie kõrval asuvaid kirikuid. Homme vaatame põhjalikumalt, aga nüüd peame Rivo sünnipäeva! Juhuu!